Sest homme on juba liiga hilja...

Millal sa viimati tegid seda, mida sa tegelikult teha tahad? Millal sa tegid viimati seda, millest oled unistanud? Millal sa viimati tegid midagi iseendale? Millal sa ükskord ometi lõpetad aja raiskamise ja hakkad tegutsema nende eesmärkide nimel, mis su hinge põlema panevad? Millal sa sellega pihta hakkad? Sest homme on võib-olla liiga hilja...

#inspiratsioon #karenxcheng #dancerinayear #dreamscancometrue

Ja nii ongi!

Ahastus, kaos, nauding, elu.

Joonistus

Ma ei tea, mis sõnu kirja panna,
lihtsalt niisama kriitseldan.
Kõik teised läksid ära randa
ja ma vaikselt omaette vilistan.

Järsku märkan seda, mis ma joonistasin.
Pilt oli väga kurb.
Jooksin teise tuppa ning komistasin,
tahtsin põgeneda pildi eest, kuhu oli joonistatud surm...

Surm jäi mu mõtetesse kummitama,
muudkui naeris mu üle.
Ma hakkasin uut pilti joonistama,
kus kass istus tüdruku süles.

Üks hetk päevast jäi puudu.

Natuke und on vajaka. Juba mitmendat ööd järjest. On kellelgi üle?

imelik, et päevatöö võib kesta terve öö
imelik, et pole und, kui loidab koidutund
imelik, et magada kui tahadki ei saa
unetu nii üksi on, ei saa aidata

üks hetk päevast jäi puudu
võib-olla esimene hommikutund
üks hetk mille pärast tundub,
et magamisest nägin vaid und, nägin vaid und

Aabits, pastakas ja kirjapaber

Ei ole selgust selles selgusetuses segaduses. Sa kõnnid mööda seda sama ringi, vahet pole kas päri- või vastupäeva, kõik on ikka ühtemoodi. Ütled tänaval inimestele "Tere!", kõnnid edasi. Tõstad pea ja kõnnid edasi...muudkui kõnnid ja kõnnid. Ja kui ära tüütab, siis pöörad otsa ringi ja kõik on sama, ainult teises järjekorras. Teinekord joonistad maha uue ringi ja alustad otsast peale, aga lõpuks on jälle sama rutiin. Ja nii sa jäädki ringlema. Elu ongi üks suur ringmäng. "Tantsi, tantsi, keeruta, ole viisakas ja kummarda" ...

Õpitud abitus

Ja nii ongi...

Is there anything?

Is there love without holding your hand?
Is there love without kissing your lips?
Is there love without sleeping next to you?
Is there love when you're around,
but never are we allowed to touch each other?

Is there passion without holding your hand?
Is there passion without kissing your lips?
Is there passion without sleeping next to you?
Is there passion when you're around,
but never are we allowed to touch each other?

So tell me, please, is it possible to love each other when we are never allowed to touch?

Need on hetked elust.

Kõik on selgem. Mitte kristallselge, aga parem, kui varem.

Inspiratsioon Sarah Cane'st:
Mulle meeldib muusika, mulle meeldib tantsida, mulle meeldivad trummid ja trumme mängida, mulle meeldib heli ja valgus ja pilt ja taevas ja maa ja kuu ja tähed ja teada, mis toimus varem ja olla nii nagu ma olen ja teada, et see, mis on varem juhtunud on oluline ja mõjutab meid nii palju edaspidi. Mulle meeldib maal käia, mulle meeldib värske muru lõhn, kui see on just niidetud. Mulle meeldivad viisid ja vanad laulud, mulle meeldivad noodid ja rütm ja see kõik siis kokku panna. Mulle meeldib olla mina, aga mõnes teises dimensioonis. Mulle meeldib armastus ja rahu ja lootus ja meeleheide. Mulle meeldivad värvid ja maalid ja tunded. Mulle meeldib nutta ja siis naerda ja siis naerda selle üle, et sa nutad ja siis nutta selle üle, et sa naerad. Mulle meeldivad need ülevoolavad tunded, mis tulevad ja lähevad. Mulle meeldib kord, aga ma olen korratu. Mulle meeldib ebamaisus ja soojus ja ilusus. Mulle meeldivad inimesed ja loomad ja linnud ja liblikad. Mulle meeldivad lilled ja puud ja põõsad ja marjad. Ja mulle meeldib kirjutada ja luua ja mäletada ja lugeda vanu kirju. Mulle meeldivad kindlad asjad ja olukorrad ja tunded. Mulle meeldib tunda ja olla väärtustatud. Mulle meeldib, kui minust puudust tuntakse ja mulle meeldib puudust tunda teistest. Mulle meeldib rääkida ning vahest ma teen seda liiga palju, aga siis on ikkagi tore rääkida ja lihtsalt olla ja siis veel rääkida ja veel olla. Mulle meeldib kohvi juua ja suitsetada ja mulle meeldib veini juua ja suitsetada ja mulle meeldib kohvi juues suitsetada ja mulle meeldib veini juues suitsetada. Mulle meeldib teatris käia ja siis veel teatris käia ja sealt emotsioone koguda, sest siis ei pea ise mõtlema, sest siis mõeldakse sinu eest ja tuntakse sinu eest. Mulle meeldib meeldida ja olla meeldiv. Mulle meeldib, sest mulle meeldib ja nii ongi õige, sest mulle see meeldib...

Kumba sina eelistad - teed või kohvi?

...?

Kaunistagem Eesti kojad....

Äratuskell helises hommikul oi kui vara, kell 5:30 polnudki enam ammu ärganud. Siis kerge dušš meelte ergastamiseks ning väike eine. Tund aega hiljem sättisin end riidesse ning pidulikult lipp käes astusin uksest välja. Trolliga peatustevahesid lugedes kasvas mu ärevus, tõesti minu esimene lipuheiskamise tseremoonia ning peale seda ka esimene rongkäik päris otse kohal olles. Peatustes tuli peale aina rohkem inimesi, kõik viisakalt riides ning tekkel peas. Mul oli natuke piinlik, et pole endale veel teklit hankinud, ise juba teist aastat ülikoolis. Aga see ei morjendanud mind väga. Sõit kestis edasi kuni Tõnismäe peatuseni, siis astusin trollist maha. Lipp lehvima, samm sirge, teekond otse ees. Pinge muudkui kasvas. Ma polnud ju kunagi varem seda teinud, uhke tunne oli kohe. Toompeale jõudes oli seal ees juba päris kenake hulk inimesi, kelle järgi ka mina lossihoovi sammusin. Lõpuks kogunes sinna nii palju rahvast, et mõned pidid vist ka väljapoole jääma. Aga see selleks. Minule anti noot kätte ja tõesti oli suur tuhin sees juba laulma hakata. Ja siis see juhtus, lipp hakkas Pika Hermanni tornis aina kõrgemale tõusma, rahvas laulis ja mina nende hulgas. Kolm laulu sai lauldud. Viimast ma küll väga ei osanud, aga tegin näo nagu oleksin seda varem mitmeid kordi esitanud. Ja siis sai see läbi. Minu esimene lipuheiskamine.
Pärast läksime lossihoovist välja, vanalinna ja siis ühte toredasse majja. Küll oli palju inimesi nii suuri kui ka väikeseid. Ja minnes lehvisid kõigil lipud ja näod olid õnne täis. Sõime putru ja jõime kohvi. Pärast laulsime veel spetsiaalseid laule, mis mõeldud Vabariigi aastapäeval laulmiseks. See kõik tundus nii pidulik ja tore. Ning siis, panime palitud selga ja saapad jalga, seiklus jätkus härra Mart Laari pisikese ajaloolise ekskursiooniga vanalinnas. Oli küll pisut jahe, aga see-eest oli ilm imeilus ning see on juba vana nali, et peaks Vabariigi aastapäeva mõne soojema kuu peale lükkama. Aga siiski, meie jalutuskäik lõppes Linnateatris, kus sai ennast kohvi ning teega üles soojendatud jälle ning hakkasime vaatama Andres Söödi dokfilmi "40 sõda". Minul jäi see muidugi poolikuks kuna tahtsin hirmsasti oma esimese paraadi ka ära näha. Kuigi nüüd järele mõeldes oleks võinud samahästi minemata jätta ja hoopis kodus telekast vaadata. Inimesi oli nii meeletult, et ei saanud liikudagi. See oli üks suur seiklus. Aga vähemalt nägin sõjaväelasi ja sõjaväe masinavärki ja kuulsin seda muusikat, seda traditsioonilist paraadi muusikat, mida nad lasevad "Tervist, härra president!" vahele.
Ma võin öelda, et üks tore hommikupoolik oli, jõudsin kella 12ks koju ning panin ETV tööle, kust tuli parasjagu mängufilm "Nimed marmortahvlil". Siis jäin teleka ette tukkuma. Tahaks õhtul muidugi ka presidendi balli vaadata, aga olen ennast juba kontserdile ära lubanud. Kahju, et päeva pidulikult lõpetada ei saa. Muidu aga oli nii ilus algus, proovin nüüd igal aastal jõuda lipuheiskamisele. Sellest võiks saada üks ilus traditsioon.
Kes aga ilma jäi, see peab järgmise aastani ootama, mis parata. Aga soovitan soojalt ise kohale tulla.

(Pildi autoriõigused kaitstud, varastasin venna twitterist)