Mu kodutänav on vaikne.

Kodutänav on vaikne kui ma rattaga sõites sinna keeran. Minust jäävad maha inimesed, kes on lärmakad. Täiskasvanud inimesed, kes joovad pargipingil istudes alkoholi, inimesed, kes järjekordsest narkolaksust on pingile ära kustunud. Inimesed, kes rannas kuulavad tümmi ja mängivad võrkpalli. Inimesed, kes kõnelevad vene keeles, kui ma nendest möödun. Maha jäävad poisikesed, kes arutavad kas Saša on Aleksander või on Aleksander Saša; või kas Saša oli üldse Aleksander või vastupidi. Minust jääb maha mererand, päikeseloojang ja pikalt sõidetud tee. Minust jääb maha mälestus, kuidas tühjade kummidega jalgratas käekõrval jalutasin tanklasse, et jalgrattale natukene õhku sisse puhuda. Minust jäävad maha kümned kasutatud beebisalvrätikud, mis pool tundi ühelt poolt ja pool tundi teiselt poolt ratast nühkides õliseks määrdusid. Minust jääb maha tühi lukuõli pudel, mille rattaketile tühjaks pihustasin. Minust jääb maha rõõm esimesest jalgrattasõidust, tuulehoog juustes ja pika keti otsas jalutavad koerad. 

Kodutänav on endiselt vaikne kui ma jalgrattaga sinna keeran. Sõidan üle kiirusepiirangumuhkude ja tunnen seda rõõmu, et lisaks neljal rattal istudes saan nendest üle sõita ka kahel rattal. Kodutänav on endiselt vaikne, kui ma jalgrattaga seal sõidan. Pidurdan piinlikult kiuksudes, sest lukuõli pidurite jaoks enam ei jagunud. Piinlikusest üle saades kaklen välisuksega, mis ennast mulle vastu surub, kaklen liikumisanduriga koridorilambiga, mis mind pidevalt pimedusse jätta tahab. Kaklen keldriuksega ja siis teisega ja kolmandaga, kui tahan ratta ohutusse ja tema jaoks sobilikku paika viia. Seejärel lukustan esimese ukse tabalukuga, siis teise ukse tabalukuga ja kolmanda võtmega. Treppi mööda kolm korrust ülespoole, avan võtmega ukse, panen tule põlema ja hingan. Siis pesen käed õlist ja muust mustusest ja kuulan kuidas külmik mind tervitades mühisema hakkab. Avatud akendest aga kostub naisterahva kingaklõbin. Jah, kodutänav on vaikne kui kingaklõbin kaugeneb, kui akendes kustuvad tuled ja linn magama jääb...

...Kuid järsku ärkab kodutänav juba traditsiooniks saava raketimürina saatel. Jah, sa võid arvata, et kodutänav on vaikne, kuid tegelikult sulle ainult tundub nii.