Äratuskell helises hommikul oi kui vara, kell 5:30 polnudki enam ammu ärganud. Siis kerge dušš meelte ergastamiseks ning väike eine. Tund aega hiljem sättisin end riidesse ning pidulikult lipp käes astusin uksest välja. Trolliga peatustevahesid lugedes kasvas mu ärevus, tõesti minu esimene lipuheiskamise tseremoonia ning peale seda ka esimene rongkäik päris otse kohal olles. Peatustes tuli peale aina rohkem inimesi, kõik viisakalt riides ning tekkel peas. Mul oli natuke piinlik, et pole endale veel teklit hankinud, ise juba teist aastat ülikoolis. Aga see ei morjendanud mind väga. Sõit kestis edasi kuni Tõnismäe peatuseni, siis astusin trollist maha. Lipp lehvima, samm sirge, teekond otse ees. Pinge muudkui kasvas. Ma polnud ju kunagi varem seda teinud, uhke tunne oli kohe. Toompeale jõudes oli seal ees juba päris kenake hulk inimesi, kelle järgi ka mina lossihoovi sammusin. Lõpuks kogunes sinna nii palju rahvast, et mõned pidid vist ka väljapoole jääma. Aga see selleks. Minule anti noot kätte ja tõesti oli suur tuhin sees juba laulma hakata. Ja siis see juhtus, lipp hakkas Pika Hermanni tornis aina kõrgemale tõusma, rahvas laulis ja mina nende hulgas. Kolm laulu sai lauldud. Viimast ma küll väga ei osanud, aga tegin näo nagu oleksin seda varem mitmeid kordi esitanud. Ja siis sai see läbi. Minu esimene lipuheiskamine.
Pärast läksime lossihoovist välja, vanalinna ja siis ühte toredasse majja. Küll oli palju inimesi nii suuri kui ka väikeseid. Ja minnes lehvisid kõigil lipud ja näod olid õnne täis. Sõime putru ja jõime kohvi. Pärast laulsime veel spetsiaalseid laule, mis mõeldud Vabariigi aastapäeval laulmiseks. See kõik tundus nii pidulik ja tore. Ning siis, panime palitud selga ja saapad jalga, seiklus jätkus härra Mart Laari pisikese ajaloolise ekskursiooniga vanalinnas. Oli küll pisut jahe, aga see-eest oli ilm imeilus ning see on juba vana nali, et peaks Vabariigi aastapäeva mõne soojema kuu peale lükkama. Aga siiski, meie jalutuskäik lõppes Linnateatris, kus sai ennast kohvi ning teega üles soojendatud jälle ning hakkasime vaatama Andres Söödi dokfilmi "40 sõda". Minul jäi see muidugi poolikuks kuna tahtsin hirmsasti oma esimese paraadi ka ära näha. Kuigi nüüd järele mõeldes oleks võinud samahästi minemata jätta ja hoopis kodus telekast vaadata. Inimesi oli nii meeletult, et ei saanud liikudagi. See oli üks suur seiklus. Aga vähemalt nägin sõjaväelasi ja sõjaväe masinavärki ja kuulsin seda muusikat, seda traditsioonilist paraadi muusikat, mida nad lasevad "Tervist, härra president!" vahele.
Ma võin öelda, et üks tore hommikupoolik oli, jõudsin kella 12ks koju ning panin ETV tööle, kust tuli parasjagu mängufilm "Nimed marmortahvlil". Siis jäin teleka ette tukkuma. Tahaks õhtul muidugi ka presidendi balli vaadata, aga olen ennast juba kontserdile ära lubanud. Kahju, et päeva pidulikult lõpetada ei saa. Muidu aga oli nii ilus algus, proovin nüüd igal aastal jõuda lipuheiskamisele. Sellest võiks saada üks ilus traditsioon.
Kes aga ilma jäi, see peab järgmise aastani ootama, mis parata. Aga soovitan soojalt ise kohale tulla.
(Pildi autoriõigused kaitstud, varastasin venna twitterist)
